Tavaliselt kasutatavad vormikomponentide materjalid on volframteras,{0}}kiirteas, laagriteras, roostevaba teras, messing, metallisulamid, vedruteras ja karbiidteras. Konkreetsete materjalide klasside hulka kuuluvad kiirteras-SKH51, SKD11 ja DC53, samas kui erimaterjale, nagu ASP-30, saab kohandada.
Vormikomponendid peavad vastama mitmetele põhilistele jõudlusnõuetele. Kulumiskindlus on vormi üks põhilisemaid ja olulisemaid omadusi. Kõvadus on peamine kulumiskindlust mõjutav tegur, mis on samuti seotud karbiidide tüübi, koguse, morfoloogia, suuruse ja jaotumisega materjalis. Vormidel peab olema suur tugevus ja sitkus, et vältida äkilist rabedat purunemist töötamise ajal. Vormi sitkus sõltub peamiselt süsinikusisaldusest, tera suurusest ja materjali mikrostruktuurist.
Hallituse väsimusmurrud sõltuvad peamiselt selle tugevusest, sitkusest, kõvadusest, lisandite sisaldusest materjalis ja töötlemistehnoloogiast. Vormi kõrged töötemperatuurid võivad vähendada kõvadust ja tugevust; seetõttu peaks vormi materjalil olema kõrge vastupidavus karastamisele, et tagada kõrge kõvadus ja tugevus töötemperatuuridel. Termiline väsimine on kuumade{2}}töövormide üks peamisi rikkeviise; nendel vormidel peaks olema kõrge termilise väsimuse vastupidavus. Mõned vormid, näiteks plastvormid, sisaldavad selliseid elemente nagu kloor ja fluor, mis kuumutamisel lagunevad, vabastades tugevalt söövitavaid gaase, mis õõnestavad hallitusõõnsuse pinda.
Seetõttu peavad need olema{0}}korrosioonikindlad. Lisaks on ülitäpsetel-vormikomponentidel väga kõrged nõuded töötlemise täpsusele; Näiteks mõõtmete tolerantsid võivad ulatuda ±0,001 mm-ni, koaksiaalsus 0,002 mm piires ja pinna karedus võib ulatuda Ra0,025-ni.